Väätsa mõis on pärl oma sarnaste seas. Mõisnike Baranovite valitsemise ajal ehitatud häärber on välisilmelt küllalt lihtne ja tagasihoidlik, kuid 200-aastane hoone peidab endas ilu ja algupäragi. Kaunid lae- ja seinamaalingud, karniisid ja rosetid peakorrusel lummavad igat külastajat.
Väga salapärane on mõisa lõunatiib, kus asub väike triikimiskamber – ainulaadne ruum vahekorrusel ehtsa sajanditevanuse puitpõrandaga. Sealt lähedalt viib üles ja alla mõnusalt naksuv vana trepp, mis näinud paljugi, kui ta vaid jutustada oskaks. Koolilaste sõnul viib just selle trepi alt salakäik Paide vallimäele.
Viimane mõisnik von Seidlitz tegeles hobusekasvatusega. Kui siseõuel oli käsil tõuhobuste väljavalimine, ei tohtinud seal liikuda ükski kõrvaline isik. Eriti oli see keelatud valgetes riietes köögitüdrukutele, kelle riietus võis hobuseid peletada.
Mõisas võib kohata märke viimase mõisaproua kohalolekust – läbi aastakümnete on aeg-ajalt pöhikorruse paari ruumi lagedel näha niiskeid laike, mis tekkinud proua pisaratest, kui ta pööningul oma Väätsal veedetud aega ja noorust taga igatseb.
Kool kuulub ka Järvamaa Mõisakoolide Ühingusse. Mõisakooliks olemine annab koolile lisaväärtust luues omanäolise ja kauni keskkonna.
